Читать «Новое платье короля (по-эстонски)» онлайн - страница 2

[] “Armuline taevas! Kas mina olen siis rumal?” oli ministri ainuke mõte. “Ma ei oleks osanud seda küll iialgi arvata! Ükski inimene ei tohi sellest teada saada! Kas mina siis ei sobi oma ametisse? Ei, ma ei või kellelgi rääkida, et ma seda riiet ei näe!”

[] “Aulik isand, te ei lausu riide kohta ühtki sõna!” pani üks kudujatest imeks.

[] “Oo, riie on imeline! Võrratu!” kostis minister vastuseks. “Milline muster, millised värvid! Annan tema kõrgeaususele teada, et riie mulle väga meeldis!”

[] “Seda on meil rõõm kuulda,” sõnasid sulid ja lugesid üles kõik kanga hunnitud värvid ja kirjeldasid imelisi mustreid. Minister jättis kõik kuuldu hoolega meelde, et seda kuningale edasi rääkida.

[] “See riie on enam kui kaunis,” teatas ta keisrile.

[] Petised nõudsid raha, siidi ja kulda veel juurde - ikka kudumistöö tarvis. Kõik see läks endistviisi nende enda tasku ja nad lõgistasid tühjadel telgedel edasi.

[] Varsti saatis keiser ühe truu teenri vaatama, kuidas kudumine edeneb. Ja jälle kordus sama lugu: teener vaatas ja vaatas, aga peale tühjade kangaspuude ei olnud näha midagi.

[] “Eks ole kaunis kangas?” küsisid petised, näitasid olematut riiet ja kiitsid selle ilu.

[] “No mina küll rumal ei ole!” mõtles mees. “Kas ma ei sobi siis oma ametisse? Aga see on enam kui imelik! Kuid ma ei tohi välja näidata, mida ma mõtlen”. Ta kiitis kangast ja tegi, nagu tunneks rõõmu kaunitest värvidest ja kenadest mustritest.

[] “See riie on enam kui kaunis,” teatas ta keisrile.

[] Linnas ei räägitudki muust kui imeilusast riidest.

[] Nüüd tuli ka keisrile tahtmine kangast näha. Ta võttis endaga kaasa suure hulga valitud aukandjaid ja ka need kaks truud ametnikku, kes olid nähtamatut kangast juba näinud. Sulid töötasid täie hooga ikka veel tühjadel kangaspuudel.

[] “Eks ole imeline!” ütlesid mõlemad ametimehed. “Teie Kõrgeausus, vaadake, millised mustrid! Missugused värvid!” Ja nad osutasid tühjadele telgedele, sest nad uskusid, et teised kindlasti näevad kõike. “Tohoh!” mõtles keiser. “Ma ei näe mitte kui midagi! Kui hirmus! Kas ma olen siis rumal? Või ei kõlba ma keisriks? Midagi koledamat oleks raske välja mõelda!”

[] “Oo jaa! Kangas on taevalik! Hindan teie tööd väga kõrgelt! “ Ja tühje kangaspuid silmitsedes noogutas ta heakskiitvalt. Mitte mingi hinna eest ei olnud ta nõus tunnistama, et ta kangast ei näe. Kogu saatjaskond vaatas ja vaatas, aga keegi ei näinud enamat kui teised. Aga ikkagi hüüdsid kõik koos: “Erakordne!”. Ja aukandjad andsid Tema Kõrgusele nõu lasta sellest imelisest riidest endale ülikond õmmelda ja suure rongkäigu puhuks selga panna!

[] “Enneolematu! Ennenägematu!” kostsid hüüded. Kõik olid vaimustuses.

[] Mõlemale petisest kangrule andis keiser ordeni, mida rüütliseisuse tõendamiseks nööpaugus kantakse.

[] Enne rongkäiku tegid kavalpead öö otsa tööd. Põles kuusteist küünalt, ja igaüks nägi, et neil on keisri riietega tuline kiire. Nad tegid, nagu võtaksid kanga telgedelt maha... Nad lõikasid kääridega paljast õhku, nad õmblesid nõelaga, millel niiti taga ei olnud, ning viimaks nad ütlesid: “Tema Kõrguse riided on valmis!”